Ärkan hommikul oluliselt varem kui tavapäraselt. Kell on mõned minutid pool kaheksa läbi ja tõusva päikese esimesed kiired pressivad läbi kardinate. Jätan Kristeli ja lapsed õndsat und magama, riietun vaikselt ja hiilin toast välja ning suundun kööki. Kohvimasina veski möiratus äratab mind korraks oma mõtetest ja siis jätkab masin juba vaiksemalt, nõristades seda aromaatset kuuma eluandvat jooki kohvitassi. Kuulatan, kõik on vaikne, keegi ei ole ärganud. Ma ei tea, mis asi selle korjepäevaga on, aga iga kord on sees kerge ärevus. Peas keerlevad mõtted. Kas abilised jõuavad õigeks ajaks? Mis kell ajakirjanik pidi tulema? Kas ta jääb rahule sellega, mis ta meie juures näeb ja kogeb? Kas viinamarjad on sellel aastal ikka piisavalt kvaliteetsed? Ja nii edasi. Rahustan ennast, sest kõik tööd viinapuudega on tehtud nii nagu igal eelnevalt aastal. Söön kerge eine ja liigun õue. Ka koera jaoks on vist liiga vara, sest ta loivab laisalt kuudist välja ja ringutab mulle tere hommikust.

Liigun maja taha ja avastan, et keegi virk inimene on minu eelneval päeval hoolikalt puhtaks pestud ämbritesse jõudnud vahepeal õunu korjata. Tubli. Siidrit on vaja ka teha, aga ma pesin eile hommikul ämbrid spetsiaalselt just silmas pidades tänast korjet. Kallan õunad välja suurematesse kastidesse. Õunad võivad täna oodata, tänane päev on broneeritud ainult viinamarjadele. Haagin atv-le käru sappa, tõstan ämbrid kärule ja käivitan mootori. Mootor põksub monotoonselt. Nojah, atv-le on see „another day at the office“, aga minul on sees ikkagi väike ärevus. Sõidan kaevu juurde ja loputan ämbrid üle ning panen päikese kätte kuivama. Nõjatun hetkeks vastu vastu atv-d ja silmitsen ümbrust. Kui tore on ikka elu veinitalus ja kui ilus võib olla Eesti sügis - taamal metsaserval seguneb vahtralehtede punakas toon kaskede kollasega, kastepiiskadega kaetud muru sillerdab varahommikuses päiksesesäras ja viinapuude oksad liiguvad kerges tuuleõhus. Tuleb imelus sügispäev.

Avastan ehmatusega, et kell on juba pool üheksa. Kihutan ämbritega kasvuhoonete ja väliistandiku juurde ja jagan ämbrid laiali. Peale seda kiire käik presskoja juurde. Veendun, et purustaja-destemmer on hoolikalt puhastatud, samuti press ja mahlanõud. Seejärel põikan läbi veiniköögist ja olles veendunud, et mahuti on säravpuhas, pesen ma selle uuesti üle. Veinitegemisel muutun ma vahel hullumeelseks pedandiks.

Kell on märkamatul saanud veerand kümme. Astun kööki. Märkan, et olin suure ähmiga jätnud ühe võileiva söömata. Teen veel ühe kohvi ja lõpetan võileiva. Poisid on ka rõõmsalt laua taga ja vitsutavad isukalt putru.  „Issi, issi, kas mina saan ka aidata viinamarju korjata?“ küsib Karl. Saad küll, loomulikult saad, vastan talle. Tegelikkuses tähendab see 95  % mugimist ja 5  % korjet.

Sellest pole muidugi midagi. Hea kui lapsed söövad naturaalset ja puhast kohalikku toitu. Samuti lähevad hästi kaubaks sõstrad, maasikad, kirsid, õunad ja ploomid. See on meil tavapärane, et lapsed lülituvad suvel ja sügisel ümber poolkoriluslikule eluviisile. Kristel annab teada, et ajakirjanik jõuab kell kümme ja et korjajad jõuavad pool üksteist.

Lippan uuesti aeda. Otsin kokku kõik aiakäärid, mis meil leida võib. Neli. Oota, mis neli, kuid neid peab ju viis olema. Vaatan aiatööriistade ruumi. Sisenedes komistan mingite asjade otsa ja käin peaaegu kõhuli. Misasja, laste mänguasjade hunnik?! Kuid mida pole, on aiakäärid. Torman tuppa ja küsin Kristelilt, kas ta teab midagi sellest, et aiatööriistade ruum on muutunud õue mänguasjade hoidlaks ja ühest paarist aiakääridest? Ja seda kõike veel nii kiirel ja olulisel päeval?! Ta ei tea ja pobiseb mänguasjade kohta, et noh eelmine nädal käis üks grupp külastajaid ning panin mänguasjad õue pealt kokku. Krigistan hambaid. Ei suuda aru saada, mis agro-tehniline funktsionaalsus võiks olla näiteks suurel kollase kastiga mänguautol või väikesel vesiveskil, sest see oleks minu silmis ainuke õigustus nende aiatööriistaruumis hoidmisele. Kristel jääb rahulikuks ja võtab sahtlist tavalised käärid. Need sobivad ju ka. Sobivad küll. Seega käärid - check. Kõik laabub. Kadunud käärid leian järgmisel päeval liivakastist.

Enne korjet jagame ülesanded. Mina koordineerin tegevusi ja vean viinamarjad presskotta, mõõdan, kaalun, jälgin et kõik sujuks. Paps korraldab destemmimist ja pressib mahla. Kristel teeb pilte ja aitab ka korjata. Ajakirjanik soovib ka käed külge lüüa, saab paari kääre ja suundub koos abilistega viinamarju korjama.

Edasine läheb juba kiiresti ja ilma suuremate ektsessideta. Korjatud viinamarjad kärusse, siis presskoja juurde, purustajasse-destemmerisse, siis pressi ja rose veini mahl ongi valmis. Veiniköögis teen viimased mõõtmised. Happesus ja pH jäävad sobivasse vahemikku, samuti on mahlas piisavalt suhkrut, et kääritada naturaalne vein, ilma suhkrut lisamata. Super! Lisan eelnevalt soojas vees lahustatud veini kuivpärmi virdesse, siis kaas peale, mulksutaja ja ongi valmis. Kogu aasta töö saab kontsentreeritud ühte mahutisse.

Mõnus pinge langus. Istume abilistega lauda ja pakun neile külma siidrit. Päikese käes on pärastlõunane õhusoe juba kahekümne kraadi ringis ning peale tööd sobib karge siider ideaalselt. Sealt tulebki juba Kristel aurava potiga. Söögiks pakume siidris hautatud tšillist sealiha koos kartulipudruga. Ka sinna kõrvale maitseb siider hea. Pärast maitseme veel veini. Aeg lendab ja juba langev sügispäike jätab meid veel mõneks ajaks elavasse jutuvadasse veini nautima kadudes ise katuseharja taha. Üks aastaring Järiste Veinitalus on saanud jälle täis.